Hoone ajalugu
Tallinna Ärikeskus | Harju 6, 10130 Tallinn
Harju 6 hoone ajalugu
Harju väravad 19. saj esimene pool. Esiplaanil näha Ingeri bastion ja 1760. aastatel ehitatud uus kindlusevärav (vallivärav), mis paiknes algse II eesvärava asukohas. Katus väravaavast paremal on peaväravatorn. Esiplaanil paistab 1820. aastate alguses vanalinna ühe esimese avaliku haljasalana rajatud Lasteaed (Kindergarten). Graafia 1833 – Adam, Victor; Hostein, Edouard.
Tallinna vanalinnas asuv Harju tänav 6 ärihoone on tõepoolest väärika ajalooga ja kannab endas ajaloolist tähtsust. See hoone, nagu ka mitmed teised vanalinna ehitised, on osa UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud alast ning peegeldab Tallinna rikkalikku ajalugu ja arhitektuurilist mitmekesisust.
1361
Maja ajalugu on alguse saanud Harju väravast.
Harju värav oli keskaegse Tallinna linnamüüri kaitserajatiste osa, mis koosnes linnamüüris asuvast peaväravatornist ja külgtornidega I ja II eelväravast. Kunagise Harju värava peatorni asukohal on praegu kahel pool Harju tänavat hooned Harju nr 6 ja 13. Väravat on esmamainitud 1361. a. Harju värav taasavati osaliselt uuena ehitatult alles 1767. aastal «uue» valliväravana. Vabaduse väljaku nurgal on täna näha Harju värava II eesvärava idapoolse torni alumisest osast säilinud müüre.
Esimesed olulisemad sündmused toimusid Taani kuningas Waldemar IV käsul, kes andis 29. sept 1345. a Tallinna Raele ja linnakodanikele õiguse juhtida Ülemiste järvest vett linna vallikraavidesse. Selleks ehitati 1346. a ning laoti paekivist põhja ja seintega ca 4 km veekanal, mis lõppes Harju väravast pisut lääne pool, tekitades pikliku paistiigikese, mis omakorda toitis sinna ehitatud vesiveskit.
Ingeri bastion 1706
1686. a kinnitas Rootsi kuningas Karl XI Tallinna vallkindlustuse projekti, mille kohaselt ehitati Erik Dahlbergi jooniste järgi ka Ingeri bastion. Praegune Harjumägi asubki Ingeri bastioni muldkehal. All-linna kindlustustööde joonistel on näha 1705. a algselt ehitatud kanal, mis pealt ei olnud täidetud. Põhjasõja ajal 1705. a ehitati kanal selles lõigus võlvitud tunneliks ja selle peale laiendati Ingeri bastioni vall. Arvatavasti kanal võlviti Tallinna raadi poolt, et vesi oleks puhtam, bastioni ehitasid välja rootslased. Wana Tunneli lõik praegusel kujul kujuneski koos bastioni väljaehitamisega.
1706. a valmis Ingeri bastioni praeguse Vabaduse väljaku poolse osa muldkehand, millele toetub Harju 6 maja täna Harjumäe poolses küljes. Bastioni ehitamise käigus rajati 1704. a ka teine võlvitud käik – Ingeri bastioni alumise flangi potern ehk pealt kaetud ühenduskäik kindlusega, mille kaudu bastioni suurtükke varustati kuulide ja püssirohuga. Algselt oli potern tehtud puidust, hilisemal ajal kujunes kividest võlvitud käik, mis hetkel on säilinud Mayeri trepi ja maja II korruse saali vahel.
MAYERI TREPP
Carl August Mayer oli aastatel 1831–1860 Tallinna raehärra ja 1860–1864 Tallinna bürgermeister (linnapea), kelle järgi on ka nimetatud tema ehitatud trepp Harjumäel. C. A. Mayer lasi oma kulu ja kirjadega 1864-1865. a ehitada kivitrepi Harju tänava algusest Komandandi teeni, et luua parem ligipääs Harjumäele rajatavasse parki. Trepi kaunistamiseks paigutas Mayer sellele kaheksa keraamilist dekoratiivvaasi. 1886. a paigutati lõhutud vaaside asemele 8 uut malmist vaasi ja 2 laternat, mis valmistati Drümpelmaani ja Wiegandi tehases.
Tema algatusel rajati 1860–1862. aastatel Ingeri ja Rootsi bastionidele Inglise stiilis avalikud pargid. Samal ajal rajati läbi bastioni parkide Komandandi tee, mille ehitamist korraldas Tallinna komandant (1856–1863) kindralleitnant parun Alexander Woldemar von Salza, kelle järgi tee oma nime sai.
1880
Keskaja uhkuseks meie krundi eelrajatisena oli Harju värav. Kaotanud oma kaitseotstarbelise tähtsuse, alustati 1862. a väravarajatiste lammutamist, peavärav lõhuti 1875. a. Sellest Toompea poole, Rüütli tänava ääres asus Harju värava vahimaja, hiljem armeemajake, mis oli veel mõnda aega 90-nda (Onega) diviisi ohvitseride kasiino.
Peavärava lammutamisele järgnes vilgas ehitustegevus, mille kõige tähelepanuväärsemaks osaks kujunes kaupmees Alexander Ernst’i poolt tellitud ja arhitekt Rudolf Knüpffer’i projekteeritud 1879. a ehitama hakatud 3-korruseline kivimaja, mis külgnes vahetult ülalnimetatud kroonuhoonega. Tollest ajast on tänaseni säilinud kogu hoone, so Harju tänava poolne külg, kuhu olid plaanitud poed, II korrust ilmestasid kõrged luksuskorterite kaaraknad. III korrusel, kus eluruumid lihtsamad, olid väiksemad aknad ning nende kaared madalamad. Katuse alla sai hoone 1880. a, mida tõestab vastav arhiiviürik ja märgivad ka Harju tänaval avaneva peaukse kohal olevad dekoratiivsed peaplaadid. Vasakpoolselt loeme “EDIFI-CATUM ANNO 1880”, parempoolselt “No.608 II REV.ST.T. A.ERNST”, kus pärast kinnistu-numbrit on lühend, mis tähendab Tallinna II Linnajagu ja lõpus valdaja nimi.
Samaaegselt põhihoonega valmis õuel vastu Harjumäge lihtne ait. Küljega vastu Rüütli tänava linnamüüri ehitati üks elamu. Aida asemele kerkis peagi 2-korruseline elamu, millele uus omanik kindral-major parun Eduard von Maydell sai sajandi lõpul loa ehitada peale kolmas korrus. Projekti autor oli arhitekt Nikolai Thamm. Nii sai alguse hoonete kompleks tänasele Harju 6 majale.
Harju tänavale (saksa keeles Schmiedestrasse), andis nime ajalooline Harju värav. Harju värav ise (Schmiedepforte, “sepavärav”, esmamainimine 1361) sai oma esmase nime all-linna turuplatsiga ühendanud nn seppade tänava järgi.
1881. aastal lammutati ka Harju värava vesiveski, värava ees olnud suurest vallist osa tasandati, vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes Heinaturg, millest kujunes aja jooksul Peetri plats Peeter I kuju järgi, tänapäeval Vabaduse väljak.
Aastal 1913 on allkorrusel märgitud Christian Rubini raamatukauplust. Aastal 1917 oli kaks olulist kultuuriloolist sündmust hoone ajaloos – avati esimene eestlaste raamatupood, mis kuulus kirjastusele aktsiaselts “Varrak” ja majja kolis Tallinna Linna II Reaalkool. Aastast 1922 nimetati see ümber Tallinna Tehnika Ühisgümnaasiumiks, mille õpperuumid paiknesid hoone II ja III korrusel. Selles gümnasiumis õppis ka Gustav Ernesaks. 1918-1927 tegutses hoones Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool.
EW AJAL 1918-1940
Augustis 1917 ostis Maydelli valduse kõrtsmik Wilhelm Kirstein. Läks aega ja 1920. a esitas ta palve peahoone allkorruse kaupluseakende avardamiseks. Projekti tegi arhitekt Franz de Vries. Ja nii avas ta maja allkorrusel Harju tänava pool kohviku “CAFE KIRSTEIN”, mis koosnes esialgu ainult kahest keskmise suurusega toast. 1922. a suurenes kohvik Vabaduse väljaku äärses osas kahesaaliliseks, istekohti kokku 200. Õhtuti mängis soliidne tantsuorkester, alkoholi ei müüdud. 1927. a jätkas ta energiliselt uuendamist, esitades seekord avalduse ehitada mõnevõrra ümber Rüütli tänava äärne peahoone osa. Tollal uuena oli eriline keskkütte sisseseadmine kogu majas. 1927. a läksid majandusasjad omamoodi ja ta müüs kohviku samas majas kõrval paiknevale raamatukaupluse Kirjastusühisusele “Rahvaülikool”. Kogu kinnisvara omandas nüüd KAUPMEESTE JA TÖÖSTURITE ÜHISUS ning avas peamajas restorani KÜBA. Et aga rahvas kippus kummalise nime üle muigama, võeti kasutusele uus – SAVOY.
Aastal 1929 saadi luba ehitada peahoone Harjumäe küljele vastu maja väline trepp, mis viis teisele korrusele. Autor oli arhitekt Eduard Jacoby. Tellijaks oli nüüd vahepeal omanikuks saanud ühisus “Rahvaülikool”. Ehitus valmis 1930. a ja uus sissepääs osutus suurepäraseks reklaamiks SAVOY-le.
Muudatused jätkusid ka vastu linnamüüri toetuvas hoones (Rüütli tn). Teisele korrusele tuli 1932. a Kübaratööstus, ühes paigaldati aurukatel, elektrimootorid jmt. Projekti oli koostanud Dipl insener N. Kamõšhev. Rahvaülikoolil tuli idee asutada suures majas kino. Projekt telliti Eduard Kuusikult, aga see ei realiseerunud enam. Aastail 1933-34 oli kohvikuruumides juba restoran “Ampiir”. Seejärel muutusid ruumid piiblihõnguliseks, kui sinna asus Noorte Naiste Kristlik Ühing (tollal tuntud ENNENKAAÜÜ).
Suuremad ehitustööd võeti ette aastal 1936, mil arhitektid Eugen Benard ja Viktor Tretjakovitš projekteerisid 2. korrusele välistrepi kõrvale nn “pika toa” koos suure köögiga. Sama majalõigu 2. korrusele nähti ette nüüd juba 2 avarat saali. Projekteerimis- ja ümberehituskulud kattis kondiiter Gottlob Feischner, kes oli otsustanud tuua siia üle oma kohviku vastasmajast. Pidulik avatseremoonia toimus 17. novembril, istekohti oli mõlemal korrusel kokku 250. Sellega oli varem ainuisikuline ettevõte osaliselt läinud Ühingu “H. Feischner “& Poeg” kätte.
Galerii
Harju tänav 6 hoone Tallinna ajaloos oluline ja kannab endas kultuurilist ja arhitektuurilist väärtust, olles osa vanalinna rikkalikust pärandist.
Kohvik Tallinn 1940-1991
1940. a hoone natsionaliseeriti. Peale sõda alustas tegevust Tallinna Sööklate, Restoranide ja Kohvikute Trusti kohvik “Tallinn”. 1945. aastal anti Harju tn nr 48 endise „Rahvaülikooli” kasutamata ja remontimata kaupluse- ja laoruumid tarbekunsti alalise näituse ruumideks Eesti NSV Tarbekunsti Keskuse valdusesse.
1960. aastate teises pooles valmis juba kohvik-baari “Tallinn” uus kujundus. Sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi ei piirdunud olemasoleva interjööri mugandamisega, vaid andsid täiesti uue ilme nii alumisele kui ka ülemisele korrusele. Ajastule kohase võttena kasutasid kujundajad dekoratiivse elemendina ära ruumi paeseina. Kohviku mööbli klassikasse kuulusid Viini toolid, mis jõudsid sinna Tartu Ülikooli peahoonest.
1969. aastal alustas uuenenud ruumides tegevust ka esimene varietee NLiidus – baar-varietee “Tallinn”. Tantsukorüfee Mait Agu etendused, tantsud, laulud kuni kankaanini välja ei jäänud millegagi alla kuulsatatele Pariisi varieteedele, Meenutagem vaid, kuidas prantsuse šansoone laulis Maie Tõnso! Külalisi oli ka Moskvast, Leningradist ja Soomest, kes nautisid professionaalset varietee kunsti, mille tagasid Estonia teatri artistid. Varietee oli heas mõttes kõrgema seltskonna kogunemise koht ja väga paljud võtsid sulgemise teate 1992. aastal vastu suure meelekurbusega.
1990
Tallinna Ärikeskus – Tallinn Business Center
Tallinna meer Hardo Aasmäe oli peale Eesti taasiseseisvumist 1990-ndate alguses maja uue peatüki algataja, usaldades Harju 6 hoone renoveerimise Ameerika investoritele. 1990. a arutasid Tallinna LV, Volikogu ja Ameerika ringkondade esindajad, leidmaks renoveeritav hoone või uusehitus, mis tooks lääneliku äri Eestisse. H. Aasmäe ja Texas International Lifestyles Inc president Kim Alan Wiliams kirjutasid esmalt alla kavatsuste protokolli, kus 5-st valitud hoonest oli üks Harju 6 (kohvik “Tallinn”). Ameerika äritegelased valisid siit välja just Harju 6 hoone!
1991. a kirjutasid alla kavatsuste protokollile Tallinna aselinnapea Irina Raud, Ameerika konsultatsioonifirma The AmSov Consulting Group Ltd direktor John M. Battle ja Tallinna Vanalinna Fondi direktor Toomas Ando. Nii asutati Ameerika-Eesti ühisettevõte AS TBC, mille võrdväärseteks aktsionärideks said Tallinna Vanalinna Fond ja The AmSov Consulting Group Ltd. Seega kinnisvaraturule oli tulemas täiesti uuel tasemel büroohoone ajaloolise Harju 6 maja näol.
Maja renoveeriti 20. sajandi viimasel kümnendil AB “Wana Tallinna” projekti järgi (arhitekt Galli Holland), kusjuures taastati Rootsi ajastu kohaselt võlvitud veetunnel – à la Carte Wana Tunnel ja Ingeri bastioni flangi porter, milles tegutses pikka aega Karoliina hõõgveinibaar. Ameerikaliku stiili sissetoomisega paremustas lahendust dipl. arhitekt Kim Williams. Nendeks oli kumera eendiga katus Callwall 2. korrusele viivale trepile Harju tänava pool, sisehoovi ehk Aatriumi läbipaistvast plastikklaasist lagi, huvitava lahendusega 5. korrusele viivad treppide käsipuud, terrasside roostevabast torudest piirded jt.
Hoone esimene järk – Päikese Galerii, mille kujundas Rain Pikand, anti käiku 1. juunil 1993. a. Avarasse ruumi asus Rootsi mööbli müügi ja ruumikujundusega tegelev firma Nordisk Interiors. Esimeste rentnike seas olid veel Itaalia kulla- ja juveelifirma AS Kuldsõrmus, Suurbritannia kindlustusfirma Lowndes Lambert Overseas Ltd. Ametlikult avati rahvasuus nimetatud “Ameerika Ärikeskus” 31. juulil 1993. a. Samal päeval asus hoones tööle Jaapani Suursaatkond! Uksed avas Euroopa suurim Iiri pubi Georges Brownes, Eesti kõige kallimate veinidega Finest Vendorsi veinipood, kullaäri Centrumix, Eesti firmadest Eesti Õliliit. Nii sündis Tallinna Ärikeskus. Novembris 1993 sai Ärikeskuse direktoriks Arno Kannike, kes oli hea suhtleja ja suutis ühendada linna ja Ameerika omanike poolsed suhted ning samal ajal pakkus uutele rentnikele turul täiesti uusi siselahendusi ja võimalusi.
90-ndaid iseloomustas ka finantskeskuse maine – pangad SYP, KOP, Siberi Kaubanduspank ja Merita Pank. Ärifirmadest asus majja Toyota esindus, MaxMara riideäri, restoran Viktoria, Fazeri à la Carte restoran Wana Tunnel.
21. sajand 2002-2024
2002. a kuulutas linn välja maja müügikonkursi. Seni pigem hariduse ja koolituse alal tegutsenud EBS Group eesotsas omaniku Madis Habakukega võitis tuumikinvestorina ja ostis maja Tallinna linnalt ära. Lisaks ärihuvile oli M. Habakuk pidanud seda alati Tallinna ilusamaks majaks.
Tegevjuhina jätkas Arno Kannike, kes juhtis maja koguni veel 80-aastasena, so 2023 aasta lõpuni. Suurim traditsioon, mis A. Kannike 30-aastase tegevuse ajal maja ajaloosse tõi, oli iga-aastane Laste Jõulupeo korraldamine. Majas resideerusid Ernst & Young Eesti audiitorfirma, Hugo Boss riidekauplus, Handelsbanken. Ärimees Rein Kilk ehitas välja ainulaadsete seinakaunistustega revüüteatri Bel-Etage ruumid 60-ndate kabareesaalis. Osad firmad kasvasid nii suureks, et maja ruumid jäid neile väikseks, nii ka tuntud nimed vahetusid.
Majal on ajaloos palju nimesid olnud, üks nimi kujunes sel ajajärgul juurde – saatkondade maja. 1993. aastast on majas Jaapani Suursaatkond, 1998. a Norra Kuninglik Saatkond, 2013. a Kreeka Suursaatkond ja 2020. a Põhja-Makedoonia Suursaatkond. Kindlasti ka kohvikute maja!, seda juba eelmisest sajandist. Ärivaimu kannab iseenesest maja nimi Tallinna Ärikeskus. A. Kannike hoidis traditsiooni tähistada aastaegade algust puhkpilliorkestri kontsertidega Georges Browne’s Pubis ja edasi Stereo Baaris. Välikontserdid toimusid Harjumäel Varblase kohvikus. Ta andis oma ametiaja jooksul välja ka neli numbrit Tallinna Ärikeskuse ajalehte.
2008. a sai maja fassaad valguslahenduse De Napoli agentuuri kavandi järgi, tuues 1880. a ehitise omapära õhtusel ajal veelgi rohkem esile. 2010. a ehitas De Napoli Mayeri trepi ja maja vahel olevale tänavamüüritisele huvitava disaini ja valgusega klaasstendi, mida hakati kutsuma kultuuristendiks. Siin esitavad jooksvate näituste plakateid Eesti muuseumid.
Jaapani-Eesti Sõprusselts, mis tegutseb Hokaido saarel, kinkis 1999. a Eesti Vabariigile 200 SAKURA Jaapani kirsiistikut, mis kasvatati dendroloog Aino Aaspõllu kahes puukoolis. 19 noort kirsipuud istutati 7. mail 2004. a Jaapani Suursaatkonna Konsulaaroskonna ees olevale Ingeri Bastionile. Istutamisel osales saatkonna Charge d`Affaires a.i. Toshiko Shimizu. Kogu ettevõtmine toimus Tallinna Botaanikaia Sõprade Seltsi eestvedamisel.
2025… MAJA ELAB OMA UUT AJALUGU JA HUVITAVAT ELU EDASI…
Tekstide koostamisel on kasutatud ajaloolase phD Heino Gustavsoni, Arno Kannikese ja erinevate teabeveebi keskkondade kirjutisi. Kaastöö Tallinna vanema ajaloo osas Tallinna linnaarheoloog Ragnar Nurk. Ülevaate koostas De Napoli, 2025. a